ITSPEA

 2013. aastal andis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium välja Eesti infoühiskonna arengukava, kus oli välja toodud rida visioone, mis muudatusi võiks info- ja kommunikatsioonitehnoloogia areng tuua aastaks 2020. Nii mõnegi visiooni puhul on sõnastusest tulenevalt raske hinnata kui hästi on nad tänaseks realiseerunud. Ühes sellises punktiks on kirjutatud, et inimesed on saanud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia abil targaks tarbijaks, kuid  pole täpselt defineeritud mida tark tarbija endast kujutab. Selles punktis on lisatud, et inimesed hoiavad raha kokku või saavad teenitud raha eest rohkem väärtust, näiteks elades tarkades majades või ostes interneti kaudu rohkem epoodidest [1]. Tõepoolest inimeste osakaal, kes on kasutanud e-kaubandust on kasvanud. Nii aastal 2013 oli see osakaal kõigest 23%, mis oli tunduvalt madalam kui EL-i keskmine, ja 2020. aastaks oli osakakaal jõudnud juba 69%-ni ja on jõudnud soovitud EL-i keskmise tasemini [2]. Kuid see et inimesed on kolinud oma os

Uus meedia on avaldanud suurt mõju infonäljastele inimestele, muutes informatsiooni kättesaadavamaks, kuid selle hinnaks on allikate usaldusväärsus. Aga kasutajad ei ole ainukesed, keda on uue meedia tulek mõjutanud. Siin toon välja minu arvates kõige positiivsema muudatuse, mida tõi kaasa uue meedia tekke, ja ka kõige halvema tagajärje traditsioonilisele meediale. Traditsioonilist meedia võiks vaadelda kui ühesuunalist info kanalit. Nii ajalehe korral kui ka tele- ja raadiosaadete puhul soovitud sõnum jõuab tarbijani ja keegi ei oodanud tarbijalt mingit sõnumit vastu saada. Võimalusi info edastamiseks vastupidises suunas väga palju ei olnud.  Uue meedia tulekuga, aga muutus ka traditsiooniline meedia interaktiivsemaks. Ajalehed, millel on nüüd lisaks paberkandjal väljaannetele ka internetis artiklid, on andnud lugejatele võimaluse jätta omapoolne kommentaar artikli sisu kohta. Mõnest kommentaarist algab lugejate vahel arutelu ja mõnel harval juhul sellest arutelust saab isegi rohkem i

 Selle nädala postituses räägin kahest nähtusest. Ühest, mis on tänapäevani säilinud, ning teisest, mis ei elanud Interneti arengut ja laialdast levikut üle. Raadio Raadio kui seade sai loodud juba 19. sajandi lõpus, aga siin mõtlen pigem raadioringhäälingut. Esimesed regulaarsed raadioringhäälingud tekkisid enne esimest maailma sõda ning 1920 aastaks on maailmas olemas juba kommerts raadiojaamad [1].  Kuna tegemist on mugava ja kiire info edastamise ja vastuvõtmise lahendusega, siis raadio säilis ka pärast televisiooni tulekut. Interneti tulek tõi kaasa ka netiraadio tekkimist, mis võimaldab inimestel kuulata peale otseeetris olevate saadete ka vanemate saadete salvestusi ja seda mitte ainult enda regiooni raadiojaamadest vaid ka teisest maailma otsast. Vaatamata lisavõimalustele, mida internetiraadio pakub, tavalise radiolainete abil edastatud muusika ja saated ikka leiavad endale kuulajaskonda ja nii veel 2020. aastal 84%  eurooplast kuulasid regulaarselt raadiosaateid [2]. Ise tunn

 Esimese nädala postitus jäi küll õigel ajal esitamata, kuid ikka lisan selle nimelise postituse. Esiteks katsetamiseks ja teiseks, et nädalate arvestus algaks ühest.